INIMESEÕPETUS

SEKSUAALSUSE  TREPIASTMED
Testi SIIN

SÖÖMISHÄIRED:
Loe SIIT

TERVISLIKU TALDRIKU REEGEL

http://www.bosworthmedicalcentre.co.uk/mf.ashx?ID=6519630c-04f7-4a01-9c34-349e7f9f71fc

TOITUMINE
Loe SIIN



RUKKILEIBA ON EESTLASED ALATI SÜGAVALT AUSTANUD :
Leivapätsi ei tohtinud lauale asetada alumise koorikuga ülespidi, see tõi riiu majja. 
Perenaised vajutasid enne küpsetamist leivasse ristimärgi kaitseks halva silma eest. 
Leivaviil asendas pidulauas tihti taldrikut, kuhu söömise ajaks tõsteti liha, sülti, kaalikat, kapsast ja teisi toite. 
Leiba peeti pühaks. See nähtub ka eestlaste vanasõnast: “Austa leiba, leib on vanem kui meie”. Seepärast ei tohtinud leiba pilduda ega leivaraasule peale astuda. 
Kui kellelgi juhtus leivatükk käest maha libisema, pidi ta selle üles võtma ja suud andma. 
Pätsi ei pandud lauale nii, et lõigatud ots oleks ukse poole – leivatükk võis majast välja minna. 
Õhtul ei lõigatud uut leiba lahti, sest “õhtune leib kahaneb, hommikune kasvab”. 
Andes võõrale leiba, lõikas perenaine pätsi otsast “kärsakese” ära, et mitte oma leivaõnne ära anda. Kui söömas oli oma pere, siis sai otsakoorukese tütarlaps, et tal kasvaksid ilusad rinnad. 
Leivaviilu ei tohtinud ühe käega murda ega leivapätsi lauale selili asetada, siis pidi pereema ära surema. 
Kui leivapäts oli küpsemisel pragunenud või õõnsaks jäänud, tähendas see halba – pere laguneb. 
Kes aga lõikas noaga sooja leiba, purustas leivaõnne.  

TOIDUGA SEOTUD VANASÕNAD
Mõistata SIIN

KEHALINE AKTIIVSUS
Loe SIIN
SOOLISED  STEREOTÜÜBID
Vaata SIIN


KEHAMASSIINDEKS
Arvuta SIIN